Wilenius, R. (1992). Kasvatuse eeldused. Tallinn

Järgmine raamat on „Kasvatuse eeldused“, autor on Reijo Wilenius. 

Esimene peatükk on põhinähtus: inimlik kasvamine. Kasvamine on kasvatuse objekt ja eesmärk. Inimlik kasvamine on oma olemuselt intentsionaalne - eesmärgipärane protsess. See kulgeb teatud algseisundist lõppseisundi suunas. „Eesmärgipärasus ei ole süsteemi üks erijoon, vaid kogu süsteemi omadus, mis võimaldab „loomulikult“ jõuda teatud tulemuse või eesmärgini¹ “  

Esiteks kirjutan sellest, mis on kasvamise eesmärk. See on mingi kõigile inimestele ühise liigiolemuse saavutamine või mõnele inimesele omaste isikupäraste joonte, individuaalsuse saavutamine. Nende kummagi eesmärgi puhtakujuline taotlemine on võimatu. Inimese kasvamise käigus võib teoks saada vaid see, mis on inimeses olnud algena. Teiseks tulevad need alged esile vaid keskkonna kasvustiimulite abil. 

Inimese kasvamine toimub väga aeglaselt. Inimene, ennekõike tema kesknärvisüsteem, areneb loomadega võrreldes aeglasemalt. Aga teatud inimlikke omadusi polekski võimalik saavutada ilma aeglaste küpsemisprotsessideta. Inimene läbib erinevad arenguperioodid, millest igasse järgmisesse nõuab eelneva läbimist. 

Inimese kasvamisele on omane ka mitmetasemelisus. Kasvamise mõiste on alguse saanud füüsilis-bioloogilisest kasvamisest, mis on kasvamise kui terviku aineline alus. Sellele tugineb hingelis-vaimne kasvamine, mis sisaldab mitu komponenti (intellektuaalne, emotsionaalne, eetiline) ja mis omalt poolt mõjutab „ainelise aluse“ kasvamist. Kasvamise käigus süveneb inimesse eneseteadvus, kasvatuse asemele asub enesekasvatus. Igasugusele kasvamisele on omane sõltuvus keskkonnast, kasvustiimulitest. 

Kasvustiimulite eritasemelisus on kooskõlas inimliku kasvamise mitmetasemelisusega. Võime eristada füüsilis-bioloogilisi kasvustiimuleid, mis hõlmavad eelkõige toidu saamist ja tervise hoidmist. Veel ka hingelis-vaimsed kasvustiimulid, mis mõjutavad otseselt kasvava inimese psüühilist arengut. Üldiseks arengusuunaks on kasvustiimulite teadliku kujundamise ja reguleerimise laiendamine. 

Teine peatükk on kasvatustegevuse ja teadmiste põhitase. Inimtegevuse loogiline lähtekoht on tegevuse eesmärgi (mõtte) teadmine – sihiteadlikkus. Tegevuse teine eeldus on selle situatsiooni teadmine, kus tegevus aset leiab ja kus see muutuse põhjustab või ise muutuseks osutub – situatsiooniteadlikkus. Nende vahendite või meetodite teadmine, mille rakendamine antud situatsioonis viib kas eesmärgi saavutamiseni või mingi nihkeni eesmärgi suunas – meetoditeadlikkus. Tegevus on järeldus, mis tehakse eelmainitud eeldustest. Seega võib nim. teadlikku tegevust praktiliseks otsustuseks. 

Kasvatusteadmised kujunevad oma tegevuse eesmärgi, situatsiooni ja meetodi teadvustamisest kasvataja poolt. Teadmine on eraldunud tegevusest, temast on saanud teadmiste süsteem. Eraldumisest võib rääkida kahes mõttes: unustatakse, et teadmine eksisteerib vaid inimteadvuses; ja unustatakse, et teadmine peab osa võtma inimtegevusest, praktikast. Materialiseerunud teadmine.

1) Eesmärgiteadvus kui kasvatusteadmiste osa. Arvatavasti on see kõige vähem arenenud valdkond tänapäeva kasvataja teadvuses. Kasvataja sihiteadlikkus toetub teadmisele kasvuprotsessi järgmisest etapist. Kujuneb kolmel viisil. (1) Kasvataja peab jõudma oma inimesekäsitluseni, arusaamani „inimese olemusest“. See ongi kasvatusteadmiste loogiline lähtekoht, mis reguleerib kõiki ülejäänud valikuid, intellektuaalseid, tegevuslikke ja kas või hariduspoliitilisi. Kui seda põhivalikut ei tehta teadlikult, kujuneb see alateadlikult. (2) Kasvatuseesmärgi püstitamine eeldab arusaama sellest, milline on see ühiskondlik situatsioon, milles arenev inimene hakkab elama ja tegutsema. Kasvataja peab teadma, millel tema kasvatusteadmised põhinevad ning pigem toetuma oma isiklikele seisukohtadele. (3) Kasvataja ees on alati konkreetne indiviid mingis konkreetses situatsioonis. Kasvataja peab endale selgeks tegema, millised on selle inimese arengutendentsid ja -vajadused. Selliseid individualiseerunud teadmisi ei saa kasvatajale anda üldine teadmiste süsteem ega ka mingid koolipoliitilised soovitused. Õpitud mõistete ühendamine oma tähelepanekutega. 2)Situatsiooniteadlikkus kui kasvatusteadmiste osa: (1) Kasvuprotsessi tundmine.(2) Kasvuprotsessi mõjutavate keskkonnastiimulite, sotsiaalsete ja kultuuritegurite tundmine. Kasvu- või arengusotsioloogia. (3) Ülalmainitud teadmiste abil konkreetse kasvatussituatsiooni mõistmine.

3)Meetoditeadlikkus kui kasvatusteadmiste osa. Kasvataja seisukohast on tähtsaim meetoditeadmine tunda õpetatavat materjali ning selle tähendust kasvatusstiimulina. Ka kasvataja ise, tema inimlikud omadused ja võimed on tähtis õppevahend. Olulise osa kasvataja meetoditeadlikkusest moodustab tema enesetaju. Kasvataja enesekasvatus võib kooli õppevahendite kogu rikastada märksa enam kui mingite tehniliste vahendite hankimine. Teatud staadiumis muutub meetoditeadmine kasvatuskunstiks, kasvustiimulite kujundamise kunstiks. 

Kolmas peatükk on kasvatust toetavad tegevused. Kasvatuse põhitase on kasvatustegevus, kus kasvuprotsessi teadlikult ja vahetult mõjutatakse ja sellest osa võetakse. Kasvatuse sekundaartaseme moodustavad erilised vahetult kasvatustegevust toetavad tegevused, mille eesmärk on kasvatustegevust ja selle kaudu kasvuprotsessi võimaldada ja soodustada. Need toetavad tegevused on kasvamise ja kasvatuse uurimine, õpetajate koolitus ja kasvatuse juhtimine ja arendamine, hariduspoliitika.

Koolitus peab olema pidev. Nii nagu lapse kasvuprotsess muutub lapse kasvades üha enam teadliku enesekasvatuse poolt juhituks, nii annab ka tõeline õpetajakoolitus õpetajale vahendid pidevaks enese- ja oma tegevuse täiustamiseks. Koolituse eesmärk on tugevdada eeldusi, mis on vajalikud iseseisvaks loovaks kasvatusteadvuseks ja -tegevuseks.

1) Kasvataja eesmärgiteadlikkuse arendamine. Kasvatuseesmärgi kujunemine on pidevalt arenev tegevus, mis ei saa piirduda õpetajate ettevalmistamisperioodiga. Kasvataja eesmärgitundmine ei tohiks olla abstraktsete faaside kogum, vaid see peab välja kujunema inimese eesmärgipärase kasvuprotsessi ja ühiskonna eesmärgipärase arenguprotsessi teadvustamisest.

2) Kasvataja situatsiooniteadlikkuse arendamine. Eeldab sisseelamist valitsevasse ühiskonna- ja kultuurisituatsiooni, sisseelamist kasvuprotsessi ja selle keskkonnateguritesse üldiselt ja harjumist individuaalse kasvukoha ja -situatsiooni, konkreetsete indiviidide ja nende arengutausta tajumisega.

1. Kasvatusstiimulite mõju, ennekõike õpetaja ja õpilase vastastikuse mõju üldiste seaduspärasuste tundmine. 2. Võime tajuda, milline konkreetne kasvatustoiming on antud olukorras asjakohane. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et teise inimese inimliku väärtuse ja väärikuse mõistmine on kasvataja tegevuse emotsionaalne alus. Koolituse käigus peab kasvatajal kujunema oma arusaamine inimestest, mis juhiks teda inimese hingelist ja vaimset olemust isikupäraselt tajuma. 
 

Kasutatud kirjandus:

1. C. Taylor, „The Explanation of Behaviour

Wilenius, R. (1992). Kasvatuse eeldused. Tallinn